EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? See oleks ju õudne!
Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmus salkkond tihaseid.
Painajalik nägemus kaob. Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse
eksitus. (Jüssi 1986: 21–22)
Nagu osutasime, on iseäranis 20. sajandi teisel poolel eesti loodus-
kirjutuses hakanud levima looduskogemuse edasiandmine läbi rõhu-
tatult isikliku vaatenurga. Selle puhul ei apelleerita enam niivõrd loo-
duse üldaktsepteeritud esteetilisele väärtusele ega rõhutata selle ühis-
kondlik-majanduslikku väärtust, vaid käsitletakse loodust pigem kui
filosoofilist küsimust.
Säärase lähenemise kujukas näide on Uku Masingu "Mälestusi taime-
dest" (1996), mis erineb "peavoolu" loodusteaduslikkuse-kesksemaist teos-
test oma püüdes kirjeldada loodust nimelt omaenese isiklike tundmuste ja
kogemuste kaudu. Mitmekülgselt haritud inimesena kirjeldab Masing küll
annaabi.ee 
