V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Chätelet' nooremat kohtunikku, kes toetub küünarnukkidele, jalge all siledast pruunist riidest
rüü saba, punane nägu valge tallenahast krae vahele peidetud, kulmud otsekui sellest
väljasikutatud tordid, pilgutab silmi ja kannab majesteetlikult oma rasvaseid põski, mis lõua
all kokku vajuvad.
Muide, kohtunik oli kurt -- kohtuniku kohta väike viga. Meister Florian mõistis sellest
hoolimata kohut väga kindlalt ja apellatsioonitult. Küllalt sellestki, kui kohtunik näo teeb,
nagu kuulaks ta; ja auväärt noorem kohtunik täitis seda õiges kohtupidamises ainsat olulist
tingimust seda paremini, et ta tähelepanu ei saanud segada ükski lärm.
Siiski oli saalis keegi, kes halastamatu valvsusega iga ta tegu ja liigutust jälgis, nimelt
meie sõber Jehan Frollo du Moulin, see eilne väike skolaar, see «jõlkuja», keda kindlasti
alati võis kohata kõikjal Pariisis, ainult mitte professorikateedri lähedal.