Arvo valton
Saalis
sagivate inimeste vahelt astub läbi alati sirge seljaga sportlik Heino Kiik, suundub otse
Arvo Valtoni juurde ja sõnab kätt andes valjul, põriseval häälel: "Tere-tere, tore näha, et
MEHED ka veel elus on!"
Eks selles olnud sorts torget teiste pihta, kes nii "mehed" ei ole, aga samal ajal ka siirast
tunnustust. Valtoni elukäik on olnud keeruline, kohati väga raske. Kirjanikuamet oli
ENSV-s võitleja amet niikuinii, juba olemuslikult. Noid tüütuid aparaaditruid urgitsejaid
ja kroonukirjanikke esines puhtal kujul ikka üsna vähe.
Poliitiliselt
Aga Valton ei jäta praegugi ta on valinud paljudele üsna ebameeldiva teema. Ajab
soome-ugri asja. Sest sellal, kui meie siin kirjandusest räägime, majanduskriisi käes
piinleme ja lähiajaloo hõõguvate süte paistel oma identiteeti üritame kokku kruvida,
surevad nemad sääl lihtsalt välja. Osalt paratamatult, järjekindlalt, väikerahva sisemise
annaabi.ee 
