Alesander Puškin
Ta nokib neid, silmitseb aknal siis mind.
Vist mõistab mu tundeid see tusane lind --
Ta kisas on kutse, ta pilgus on piin,
Kui tahaks ta öelda: "Mis teeme veel siin?
Aeg rutata sinna, kus avarust näed,
Kus pilvede peidus on lumised mäed,
Kus teed pole kõrguses kellelgi muul,
Kus vabana lendan vaid mina...ja tuul."
Eluvanker
Näe, raske vanker veereb kingul,
Erk ratsu kihutab ta ees.
Käes ohjasid peab uljalt pingul
Aeg, vana vahva küüdimees.
Aovalgel hobu algab traavi,
Meil vankris kärsitu on vaim --
Kas murda kael või minna kraavi;
Ükskõik! Las käia!...
Keskpäeval aga lööme araks.
Tee tõrgub, ees on kuristik --
Siis kisendame, kartus varaks:
Noh, tasem nüüd, sa sõgesikk!
Kuid vanker veereb. Unehärmas
Kõik pimeneb me pilgu ees.
Öömajale meid viib me kärmas
Aeg, vana vahva küüdimees.
A. P. Kernile
Kui ime jäi see tund mul meele:
Just nagu põgus nägemus
Sa, kaunis, ilmusid mu teele,
annaabi.ee 
