Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
haigustest ja vanadusest surnud, kelle hinged said esivanemateks. Nad olid läbinud elutee
täielikult ja läinud teispoolsus spetsiaalselt ette valmistatud kohale. Teise kuulusid "vääralt
surnud", kes olid hukkunud õnnetusjuhtumistes (jäätunud, ära põlenud, uppunud jne), teinud
enesetapu, surnud alkoholi üledoosi tagajärjel, kadunud teadmata või olnud nõiad.
Veel 19. sajandi alguses nimetab D. K. Zelenin selliseid surnuid "rändavateks"28 või "pandiks
antuteks"29. Surmahetkest alates kuulub nende hing ja keha deemonitele ja ükski palve ei saa
neid päästa. Selliste isikute muldasängitamine solvab püha mulda. Muldasängitamise eest võib
maa kätte maksta (nt viljakandmatu aastaga). Niisugune laip ei kõdune ja hing ei saa
hauatagusesse maailma: ta kas rändab maapeal, teenib kuradit või saab ise deemoniks
(Russalkaks, vereimejaks või kikimooriks). Taolise koolnu ja haua seos oli rahvasusus
vankumatu
annaabi.ee 
