Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
aastani pKr. Seda pikka perioodi on
kombeks liigendada “vanaks” stoaks (Zenon, Kleanthes, Chrysippos), “keskmiseks” stoaks (Panaitios ja
Poseidonios) ning “uueks” stoaks (Epiktetos, Musonius Rufus, Marcus Aurelius).
Stoikute loogika. Tõene teadmine pärines stoa loogika kohaselt tajust. “Igasugune mõtlemine lähtub
meelelisest tajust või igal juhul ei teostu ilma tajuta … Ja üldiselt ei ole ühest mõistest leida midagi sellist,
mille tundmist ei omataks meelelisest antusest.” (SVF II 88) Hing on sünni momendil sarnane tabula
rasa`le, puhtale tahvlile, mis alles meelte vahendusel täidetakse tunnetusliku sisuga. Taju üldjuhul ei eksi,
eksimused tulenevad peamiselt mõtlemise vildakusest. Tunnetusprotsess saab alguse sellest, et meeli
mõjutatakse väliste nähtuste poolt, ja seeläbi tekib hinges “ettekujutus”, phantasia, kui “jäljend hinges”,
typosis en psyche. Etteruttavalt tuleb ütelda, et stoikute ontoloogia kohaselt on kõik, mis on, kehaline