Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Inimene on
seega teoloogia mõõt ning isegi Jumalat saab vaadelda inimesega sarnanevana, kuna teisiti me
niikuinii ei suuda. Ei ole siis ime, et Jung omistab Jumalale Varju-Lutsiferi, kompleksid ning
iseloomu järkjärgulise arengu - kõik omadused, mis on inimesele iseloomulikud. Probleem
tekib muidugi seal, kus selgub, et oleme meist väljaspool asuvaile vaadeldud nähtustele (ka
näiteks Jumalale) meelevaldselt omistanud asju, mis neis puuduvad, kuid meis on olemas.
Antropomorfismid võivad ehk olla vältimatud, kuid kas need saavad olla põhiargumendid? Kas
Jumal lõi inimese ,,oma näo järele" või lõi inimene Jumala ,,oma näo järele"? Siiski on
mõlemal juhul olemas seos ja sarnasus ning selles usus Jung tegutsebki. Kui hoiame meeles
teist seisukohta, mille kohaselt Absoluudi täpsem piiritlemine on pea võimatu, siis ikkagi
kujutab Jungi püüe enesest huvitavat eksperimenti - luua antropoloogial põhinev teoloogia.
annaabi.ee 
