Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
leidude taksonoomiline hindamine on tekitanud palju raskusi inimlaste
fülogeneesikäigu mõismisele. Selle lähenemisviisi puhul vaadeldakse liiki kui
ühtsele standardile vastavate isendite kogumit, aga mitte kui ruumis ja ajas
muutuvaid populatsioone, mida iseloomustab individuaalne, sooline, geograafiline
jms. muutlikkus. Seetõttu anti peaaegu igale fossiilsele leiule, mis millegi poolest
erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem
antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest
(Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus,
Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H.
soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest.
Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa
laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust.
1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon
annaabi.ee 
