Eduard Viiralt
).
Programmilistena mõjuvad kunstniku 1928.aasta ofordid ,,Seltskond" ja ,,Sööming", kus
võtmekujundina esineb alasti lapsuke allakäinud tüüpide seas.
Näib, nagu oleks 1920.aastate Viiralti areng pikk tee mäkke, mille tipuks on 1930.aastate
alguse võimas töödekolmik ,,Põrgu", ,,Kabaree" ja ,,Jutustaja". Kunstniku kujutluslennu
ohjeldamatuima teose ,,Põrgu" eel sünnib palju analoogiliselt vaimust kantud töid, millistest
väärib märkimist 1929. aasta suvel Bretagne'is Antrainis valminud fantastiliste portreede sari
akvarellis ja joonistustes. Portree üldse ja fantastiline portree sealhulgas on Viiralti
armastatuim ja tema loomingus kõige arvukamalt esindatud zanr, mis kõneleb tema
kutsumusest inimeseuurijana. Tema seda laadi portreed fantastilisus seisneb mõne tüüpilise
inimliku nõrkuse või pahe, nagu ahnus, ihnus, täissöönud nüridus, vagatsemine vms,
groteskse üldistamises. ,,Põrgus" päästab ta lahti inimhingedes pesitseva looma, andes selles
annaabi.ee 
