V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kahe peaga hiiglasfinksina, kes on istet võtnud keset linna. Ülemdiakon vaatles mõnda aega
tohutut ehitust, sirutas siis oma parema käe õhates laual avatud trükitud raamatu poole,
vasaku käe aga Jumalaema kiriku poole, tõstis kurva pilgu raamatult kirikule
ja lausus:
«Kahjuks surmab see siin tolle.»
Coictier, kes uudishimuga raamatule oli liginenud, ei suutnud maha suruda hüüdu:
«Aga mis koledat siin ikka sees on!» «Glossa in epístolas D. Pauli. Norimbergae, Antonias
Koburger. 1474.» 1 Siin pole midagi uut. See on sententside meistri Petrus Lombarduse
raamat, või on midagi selles, et ta on trüki-teos?»
«Õige, just selles,» vastas Claude, kes näis sügavasse motisklusse vajunud olevat. Ta
seisis püsti j*a pani oma konksus nimetissõrme Nürnbergi kuulsate trükipresside alt välja
tulnud foliandile. Siis jätkas ta salapäraste sõnadega: «Paraku saavad väikesed asjad suurtest
võitu, üksainus hammas saab jagu suurest mürakast