Tähetorni direktor J. H. Mädler. Nad olid märganud vaid mõnda üksikut kanalit, see- eest Schiaparelli kandis oma Marsi kaardile neist terve võrgustiku. See ei tähenda, et ta oleks neid kõiki korraga näinud: kanalid ilmutasid end temalegi ühe- või kahekaupa, seejuures mitte alati siis, kui Marss kõige lähemal oli, vaid sageli palju hiljem. Kanalite probleemi lahendamisel oli väga oluline kreeka päritolu prantsuse astronoomi Eugene Michael Antoniadi (1870 - 1944) tegevus, kellest kujunes üks 20. sajandi esimese poole parimatest Marsi vaatlejatest. Alustanud 1893. aastal Flammarioni assistendina, oli ta algul veendunud kanalite objektiivses eksistensis. Aja jooksul tekkisid tal siiski kahtlused ja juba 1903. aastal koostas ta lisaks tavapärasele, kanalitega kaetud Marsi kaardile veel teise, millel polnud kanaleid kujutatud. Lõplikult ütles ta kanalitest lahti 1909. aastal Marsi suure vastasseisu järel.
Schiaparelli ei olnud esimene, kes avastas Marsil kanalid. Eelnevalt on neid ka nähtud, kuid mitte sellises koguses. Kõige rohkem avastusi tega ameerika astronoom Percival Lowell (1855 1916). Ta elas pikka aega Jaapanis ja oli edukas äri- ja kirjamees. Flagstaffi Arizona osariigis oli tema poolt rajatud observatoorium, mille peamine ülesanne oli planeetide uurimine. Juba peale ühe aasta uuringuid jõudis ta järeldusele, et kanalid on loodud kellegi poolt. (Lisa 2) Eugene Michael Antoniadi (1870 - 1944) tegevus oli väga tähtis. 1893. aastal Flammarioni assistendina, arvas ta, et kanalid on olemas. (Lisa 3) Süvenenud uurimuse tagajärjel pidi ta oma arvamust muutma. 1903a. Koostas ta kaks Marsi kaarti, mis olid erinevad. Ühel olid kanalid joonistatud, aga teisel ei olnud kanaleid kujutatud. 1909 aastal oli ta tulnud lõpplikule otsusele, et kanaleid Marsil ei ole. Meudeni observatooriumi direktor lubas tal vaadelda Marssi Euroopa suurima läätsteleskoobiga,
annaabi.ee 
