Kirjandussemiootika
pelgast ajaviitest ja meelelahutusest.
Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi,
mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda
vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda
tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld)
20. Eliot "Traditsioon ja individuaalne talent"
“Traditsioon ja individuaalne talent”(1919), E kõige teoreetilisem ja
antologiseerituim artikkel. Elioti kui kriitiku ja teoreetiku vaateid uurides tuleb alati
arvestada, et need on ühtaegu poeedi omad, neis on püüdu sõnastada omaenese
loomingulist kogemust.
Eliot alustab sõna ‘traditsioonilise’ tavatähenduse üle mõtisklemisest. Teose v autori
kohta öelduna sisaldab see negatiivset hinnangut, sest au sees on ju hoopis
originaalsus, uudsus; kiites rõhutatakse neid autori külgi, mis kõige vähem teistega
sarnanevad ja mida saab “nautimiseks isoleerida”.