August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
romaanis, ometi ta kerkib esile, nagu oleks see kavatsuslikult rakendatud, ja teda võib lugeda
kunstlikuks võtteks, mis on saanud aga jõuliseks kunstiliseks ehitusjooneks. Veel rohkemgi:
tugev lahendamine selle motiivi kaudu heidab valgust ka kogu romaani ideestikule. Tõe ja
õiguse küsimused saavad siin erilise seletuse (vrd. ema ,,tapmine", mis ühelt poolt oli suur
eluline õigus, kuid pärast tundus enda ja teiste meelest suureks õiguse rikkumiseks; selles
antiteetilises asetuses on tõe juuri). Romaani osade lõppudes esinevaid tugevaid ürgjõulisi
eluavaldusi, mis iseenesest on elementaarsed, peab lugeja tahestahtmata paralleelitama
romaani käänakuterohke, komplitseeritud sisuga ja autori relativistliku üldkäsitusega; sellest
paralleelitamisest ta leiab uusi tõdesid ja ühtlasi . H. Tammsaare relativistliku eluvaate aluse.
Et mitte vahele jätta, mainime IV osa puhul veel üht osalise tähtsusega kunstlikku võtet: lk.