20. sajandi I pool
tegevus hääbub. See on seisunditeater inimese sisemine reaalsus (hüljatus, üksindus, hääbumine,
surmakogemus jne) kehastub lavalistes kujundeis. Lugeja-vaataja ülesanne pole mitte jälgida intriigi kulgu ega
süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terve pilt ja tabada selle tähendus, mis
reeglina pole ühemõtteliselt sõnastatav. Tänu kaugeleminevatele vormikatsetustele mõjus absurditeater
traditsioonilise teatri eitusena ehk antiteatrina. Absurditeater alustas Prantsuse väikelavadel, kuni 1960ndate
läbimurdeni.
annaabi.ee 
