Suuline exam
aatomirünnaku järel."
AIN KAALEPI MÄLETAMIST MÖÖDA oli Kaugver lausa kergemeelselt optimistlik. 1951. aastal olid
nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja
Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et "ei tea kas see "vene värk" aastatki
enam kestab".
Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas
50ndate esimesel poolel ainult "antisovetshinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal
kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis
kollaboratsioonikriitiline kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu
"Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava
lühiromaani "Sillad põlevad".
Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956
annaabi.ee 
