Eesti varauusaja ajalugu, Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.(Heino Gustavson)retsensioon,
võimalust ennast sellest kaitsta. Autor toob meieni õudseid pilte näljahädadest ja epideemia
aegadest. Selle peatükki leheküljed on kõige hirmsad ja mällujäävad. Kõige julmem lugu oli
isast, kes pidi oma neli last saunas maha põletama, sest tal ei olnud neile midagi süüa anda. See
masendav lugu pani mind mõtlema, nendest inimestest, sellest kuidas nende elu erines meie
tänapäevasest elust, kus kõik vajalik on enam-vähem kättesaadav. Rahvas elas antisanitaarses
olukorras ja epideemiate levik kiirenes ja laienes. Keskaja inimestel puudus arusaam, et nad ise
oma tegevustega põhjustavad tõbesid, mitte aga neid tõid ,,sabaga täht, jumala viha" ja
taevakehade asendid. Nad isegi provotseerisid katku tuleku ,,epideemia möllamise ajal nakatatu
seisis kõrvuti tervega kirikus või sammus protsessioonidel, lootes jumala abiga ja palve jõuga
taas terveneda". Hilisemal ajal aimasid juba inimesed, et nad on võimelised epideemiatega
võidelda