Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Vanade inimeste ettevalmistus suremiseks ehk vaenlastele andeks andmine ja armuandide
jagamine oli loomulik soov mitte saada ,,vääralt surnuks". Ristiusu levikuga hakati kartma
karistust, mida inimene võib oma pattude eest saada.
Tänapäeval jääb ,,vääralt surnute" kartus ja sellega seotud uskumused filmidesse ja
ilukirjandusse ning kutsuvad esile pigem irooniat kui tõelist hirmu. Kirik jäi, kuid teaduse
saavutuste, tehnilise progressi, erinevate ateismi ideoloogiate jt antireligioossete filosoofiate
voolud on kõrvaldanud inimese omaaegse maailmavaate. Kõik me teame, et teispoolsusest pole
keegi tagasi tulnud, puuduvad ka teaduslikult tõestatud faktid, mis räägiksid hauataguse maailma
eksisteerimise poolt. Samas panevad sajandite jooksul kollektiivsesse mällu talletatud
uskumused teispoolsusest meid kahtlema ka ateismi teoorias. Sellise kahtluse tõttu sooritavad
inimesed tihti kristlikke või paganausulisi rituaale nii-öelda ,,igaks juhuks".