NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n
2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946.
aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise
abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule
tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel
„Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati
ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur
tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris
esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai
ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku