"antipatriootlikust" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n 2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku