Referaat Cicerost
Viimase lüüasaamine Pharsalose lahingus a. 48 sundis Cicerot Caesariga lepitust otsima.
Aastal 47 saigi ta loa jälle Rooma asuda, kuid pidi poliitilisest tegevusest tagasi tõmbuma.
Seevastu olid järgnevad aastad Cicerole kirjanduslikult viljakad, ta kirjutas rea filosoofilisi
traktaate ja mõned retoorika-alased teosed. Caesari surm (märtsis 44) äratas Ciceros lootust
endise vabariikliku korra taastamisele. Senatipartei juhina võitles ta agarasti ja mõnda aega
edukalt Marcus Antioniuse vastu, kes pidas end Caesari järglaseks ja hakkas koondma võimu
enda kätte. Vastukaaluks temale toetas Cicero noort Octavianust, Caesari õepoega, kelle
Caesar oli adopteerinud. Aastatel 44 ja 43 pidas Cicero 14 kõnet, kus ta raevukalt ründas
Antoniust. Need kõned, mida Cicero ise nimetas filipikadeks (Makdedoonia kuninga
Philippose vastu peetud Demosthense kõnde eeskujul), maksid talle elu. Cicerole ootamatult
moodustus a. 43 nn. teine triumviraat, millesse kuulusid M