Katoliiklus
Katoliku kirik võttis
aktsiivse diplomaatilise kursi Venemaa ja Prantsusmaa suunas. Venemaal õnnestus 1815. Aastal
taastata jesuiitide ordu ( veel enne 1825. Aastat ajas Aleksander I jesuiidid Venemaalt alatiseks
minema) ja Prantsusmaaga taastati diplomaatilised suhted, mis tipnesid 1799. Aastal võimule
tulnud Napoleoni keisriks kroonimisega paavsti poolt 1804. Aasta detsembris. Enne seda oli
Napoleon sõlminud Vatikaniga konkordaadi.
Sõltumata Prantsusmaal toimunud revolutsioonist ja antiklerikaalsetest hoiakutest olid
prantslased oma hingelt ikka veel katoliiklased. Selleks, et õnnelik olla, vajasid prantslased ja
vajas korrastatud ühiskond tervikuna katoliku kirikut ja katoliku usku, mis oli ainus, mis pidi
andma inimesele kindla ja eksimatu teadmise tema algupärast ja saatusest. Napoleoni nägemust
maailmast, mille üle ta kavatses valitseda, kroonis religioon, mida vajati nii sotsiaalsetel kui ka
moraalsetel põhjustel. Ja just seda soovis Napoleon prantslastele 1800. Aastal ka anda