Antikehi toodetakse kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Iga individuaalne B-rakk omab täiesti kindlat, unikaalse spetsiifikaga antikeha. (See on saavutatud sellega, et B-lümfotsüütide diferentseerumise ajal kombineeruvad omavahel erinevad geenide segmendid. See toimub aga igas konkreetses rakus isemoodi.) Kui B-lümfotsüüt on puhkeolekus (enne kui ta on kohanud antigeeni), siis tema poolt sünteesitud antikehamolekulid on plasmamembraanis. Kui aga B-lümfotsüüt saab aktiveeritud antigeeni poolt, siis ta hakkab neidsamu molekule sekreteerima. See osa antikehast, mis tunneb ära antigeeni on paratoop. Antikehade ehitus. Iga antikeha koosneb 4 polüpeptiidist- kahest identsest kergest (L) ja kahest identsest raskest (H) ahelast, mis on omavahel disulfiidsildadega seotud ja moodustavad Y-moodi kujundi. Ühel antikeha molekulil on 2 seostumise kohta antigeeniga.
aktiveerib nad immuunglobuliine produtseerivateks plasmatsüütideks. Väike osa B-rakke tekib ka eneseuuenduslikult. Iga individuaalne B-rakk omab täiesti kindlat, unikaalse spetsiifikaga antikeha. See on saavutatud sellega, et B-lümfotsüütide diferentseerumise ajal kombineeruvad omavahel erinevad geenide segmendid. See toimub aga igas konkreetses rakus isemoodi. Kui B-rakk on puhkeolekus (pole kohanud Ag), siis tema poolt sünteesitud antikehamolekulid on plasmamembraanis. Kui aga B- lümfotsüüt aktiveeritakse antigeeni poolt, siis ta hakkab neid samu molekule sekreteerima. NK-rakud pärinevad suurtest granulaarsetest lümfotsüütidest. Neil puuduvad antigeeni retseptorid. T- ja B- rakkudele ühine Tsirkuleerivad kehas verest kudedesse ja sealt tagasi verre. Lümfisõlmedesse lahkuvad lümfotsüüdid tsirkulatsioonist homing retseptorite abil, nad võivad tagasi vereringesse tulla kohtades,
annaabi.ee 
