teisiti toimima. Lapsepõlve ei ole alati nähtud ühtmoodi. Praegu teame hästi, et lapselt ei saa oodata või nõuda sedasama mis täiskasvanult. Tänapäeval tunnustatakse ka lapsepõlve kui väärtust omaette: lapsepõlve ei käsitata vai täiskasvanueluks ettevalmistava etapina. Huvi lapsepõlve ajaloo vastu on viimasel ajal muutunud nii elavaks, et selle ala teaduslikust kirjandusest on võimalik koostada bibliograafiaid. Lapsepõlv ja noorus ise on kultuuriilmingutena veel üsna noored (Antikainen 1986). Lapsepõlve kui omaette vanuseastme eristumine on paigutatud kord antiiki, kord keskaega. Aries (1960) arvab, et lapsepõlve erijooned on tulnud esile juba 13. sajandil, Bell (1977) aga leiab, et täiskasvanut ja las hakati teineteisest eristama alles keskajal (vrd Hurme 1985). Mainitud mõtteviisimuutustest on veel pikk tee selliste arusaamade tekkeni, mille järgi last hakati mõistma kui inimväärser, omaette indiviidi ning olendit, kellel on ka tundeelu (Varilo ja Linna 1984, 63)
Kordamisküsimused Haridussotsioloogia problemaatika ja kontekst Antikainen jt (2009): miks tegeldakse kasvatuse ja haridusega? Kuidas ja miks on kasvatus- ja haridusprotsessid ning - struktuurid kujunenud ühiskonna muutudes sellisteks, nagu nad on? Kas haridus on kaasaegses ühiskonnas sotsiaalse kontrolli vahendiks või pakub ta indiviididele ja gruppidele ka võimaluse oma eesmärkide saavutamiseks ning ühiskonna muutmiseks? • Alljärgnevalt vaatleme hariduse ülesandeid, institutsionaliseerumist ja korraldust, protsesse
annaabi.ee 
