Õlimaalidel, graafikas ja skulptuuridena hakkasid esinema koomiksid, reklaam, kaubamärgid, igasugused kaubad ja pakendid, autod, bensiinijaamad, hotellid, vannitoad, poptähed ja kuulsad filminäitlejad, ent ka "keskmise inimese" iidolid . Üldiselt tehti õlimaale, mis olid hiiglaslikes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Teatud motiivid kisti nende tavapärasest keskkonnast välja ja tõsteti mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Suunatud tavainimese poole. Antiindividualism. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida. Popkultuur oli teravalt sõjavastane. Skulptuur popkunstis Skulptuur on teistest kujutava kunsti liikidest keskkondlikum - iga skulpturaalne objekt loob enda ümber mõjuvälja. Uus suund skulptuuris võttis traditsiooniliste kallite ja õilsate skulptuurimaterjalide asemel tarvitusele odavad ja tavalised materjalid (paberimassi, papi, kotiriide, plastmassi - materjalid, mis ümbritsevad meid igapäevases elus).
Sealhulgas oli abstraktne ekspressionism kui viimane selgelt valitsenud kunstivool 20. sajandi keskel raudselt eitanud lihtinimese probleemide või olme kujutamist. Kahtlemata oli "keskmine inimene" talle arusaadavast kunstielamusest kaunikesti ilma jäetud ja kunst kujunenud enamuse arvates vaid kunstnikele, galeristidele ja kriitikutele enestele arusaadavaks kildkondlikuks mänguks. Popkunst oli aga algusest peale väljapoole, tavainimese suunas pööratud ning antiindividualism ja massiühiskonna väärtuste tunnetamine tõid uuele kunstivoolule kiiresti tuntuse, populaarsuse ja kuulsuse. Hästi oluline masside mõjutamisel oli ka see, et popkunst pakkus jälle kord midagi arusaadavat - olles enamasti nii figuratiivne kui realistlik ja kujutades jälle reaalset elu ning tegelikku keskkonda. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida - tarbides ühtaegu edukalt olemasolevaid kommertsmüüte kuulsustest.
annaabi.ee 
