19. saj naisterõivastus
pikad ja kitsad varrukad õmmeldud lühikeste puhvvarrukate külge. Lühikesi varrukaid
kaunistati tikandite, tupsude ja narmastega. Kanti ka varrukateta kleite. Tavaliselt
kleidid suure dekolteega. Päevakleidi dekoltee väiksem, õhtukostüümidel sageli kogu
ülaosa paljastav, varrukast varrukani ulatuv, nelinurkse kujuga. Dekoltee ääred võisid
olla kaunistatud kantide, volangide ja pitsidega, mõnikord oli kleidil taga ja külgedel
püstkrae.
Perioodi alguses kleidid antiikmoe eeskujul õmmeldud, all kanti liibuvat trikood või
õhukest aluskleiti ja sageli ainsa ülerõivana õhulist salli. Sellist moodi nimetati ka "alasti
mood". Kleit rõhutas saledat figuuri ja naiselikkust.
1805. a kadus igapäevasel kleidil lohisev pikkus, see säilis vaid ametlikel
õukonnatualettidel. Lai ja pikk slepp valmistati ülejäänud kostüümi riidest erinevast
materjalist (samet või atlas), see oli rikkalikult kaunistatud. Slepp pikkusega kuni 13 m
kinnitati pihaosa külge.
annaabi.ee 
