Barokk, klassitsism, valgustus
ratsionalism ( lad k ratio = mõistus), mille järgi inimliku maailmatunnetuse aluseks on
mõistus (Descartes: ,,mõtlen, järelikult olen olemas"). Ka kirjanduses tõsteti au sisse
mõistus ja mõistuspärasus. Mõistuspärasus kunstis samastati selguse ja
korrapäraga. Välditi juhuslikku, segast, korratut.
Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida pidasid täiuslikuks ja kunsti
igaveseks eeskujuks. Toetudes antiikirjandusele, töötati välja ranged reeglid,
mida kunstiteos pidi jälgima. Tõmmati selge piir n-ö kõrge ja madala vahele kunstis.
Nt tragöödiat ja oodi peeti ,,kõrgeks" zanriks ja nendes ei tohtinud olla midagi labast
ega madalat. Tundeid ja kirge peeti inimese mõistusest madalamaks. Nii saigi
klassitsismiku tragöödia peamiseks konfliktiks võitlus mõistuse ja tunnete vahel. Ka
,,madalamas" komöödias hinnati õpetlikkust, st moraalset üldistust. Näitekirjanduses
annaabi.ee 
