Antiaine on füüsikas aine, mis koosneb antiaatomitest, mille tuumades (antituumades) on prootonite asemel antiprootonid ja antineutronid ning tuumade ümber ringlevad positronid. Antiaine kokkupuutel tavalise ainega tekib annihilatsioonireaktsioon, mille käigus mõlemad aine vormid neelduvad ning selle tagajärjel eraldub energia footonite näol. Antiainest on seni avastatud positron (elektroni antiosakene), antiprooton, antideutron, antiheeliumi tuum ja antivesiniku aatom (1995.a. leiti 9 antiaatomit, mis eksisteerisid umbes 10 nanosekundit). Antiaine avastamine on keerukas, sest selle tekitamiseks on vaja väga suuri energiaid. Kui kohtuvad osake ja antiosake, siis toimub annihilatsioon: ainemuutumine energiaks (gamma kiirguseks).
täiendvärvus - helesinine), antiroheline (purpur?) ja antisinine (kollane?). Kui osake kohtub oma antiosakesega, siis nad annihileeruvad ), st. kaovad ja nende massid muutuvad energiaks (suure energiaga footoneiks). Näiteks elektroni antiosakene on positron, selle mass on võrdne elektroni massiga ja laeng ka , ainult pluss märgiga. Positron avastati 1932.a., antiprooton avastati 1956.a. Esimene antituum, antideutron avastati 1965.a. Antiheeliumi tuum avastati 1970.a. Serpuhhovis. Neid leiti 4 tükki 4 . 1010 muu osakese hulgast. 1995.a. leiti 9 antivesiniku aatomit, elueaga 4 . 10-8 s. nad liikusid ruumis ca 10 m ja siis annihileerusid. Antiosakeste tekitamine on raske sellepärast, et selleks on vaja väga suuri energiaid (vastupidine protsess annihileerumisega). Osakeste energiat suurendatakse kiirendites (osakeste kiirused ca 0,3 c). 98
annaabi.ee 
