NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
absurdidramaturgia (Ionesco, Beckett, Mrożek). Samuel Becketti loomingut
mängiti esimest korda küll mitte teatris, vaid televisioonis: 1967 oli eetris „Mr.
Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja
1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri
lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris)
on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks;
antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem
esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid
tõeotsinguid eesti laval kuulutas ette Grigori Kromanovi käe all lavakooli III lennu
diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena
tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest,
vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga