Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Klerikaalne kirjandus on rahvuskirjandusest noorem, aga kuna seda viljeleb vaimulikkond, kujuneb
see Euroopa varaseimaks kirjalikuks kirjanduseks.
Rüütlikirjandus tekib põhiliselt 12. sajandil ja jõuab kiiresti õitsengule.
Uue sotsiaalse tegurina kirjanduste arengu esineb alates 13. sajandist linnade kujunemine tähtsaks
ühiskondlikuks jõuks. Linlaste huvid on vastuolus rüütliseisuse omadega, seetõttu kujuneb
linnakirjandus, mis on häälestatud teravalt antifeodalistlikuks. Klerikaalne kirjandus kaotab
järkjärgult iseseisva omapära ning liitub linlikuga. Iseseisvalt jääb püsima rüütlikirjandus, kuid 14.-
15. sajandil mandub see ideoloogiavaeseks seikluskirjanduseks.
Prantsusmaal ja Itaalias ning mujal harrastati luulekultuuri, tugev romanistasioon ning kirku hool
olid rahvalikud päirmused hävitanud või viinud need ajaviitelaulu tasemele. Rahvapärimust
harrastatsid Itaalias dzullared ja Prantsusmaal zonglöörid.