Need Bornhöe kunstilised saavutused täistasid sammu edasi eesti proosakirjanduse arengus. Seda kõke ei suudetud Bornhöe kaasajal vä ariliselt esile tuua ja hinnata. Selle asemel halvustas kitsa-rinnaline kriitika näteks «Tasuja» puhul noore autori 460 ortograafia teatavat jäjekindlusetust (milles kirjaniku teate jägi, oli peasü udlaseks kirjastaja asjatundmatu korrektuur), pü udes sellega väendada tema jutustuse tätsust. Teatavasti rüdas klerikaalne. antidemokraat-lik leer keele ja vormi seisukohalt väa teravalt ka «Kalevipoega», maskeerides sellega oma vaenu teose võtleva sisu vastu. Rahvast irdunud kodanlik haritlaskond ei tunnustanud Bornhöet kui rahvalikku kirjanikku, mõitades tema teadlikku rahvapäasust. Bõnhöele oli aga kõge tätsam rahva arvamine ning ta mägib oma ajalooliste jutustuste kohta tagasihoidlikult: «Et aga rahvas ise... minu väeseid vaimulapsi emaks on võnud, et neid ilma minu kaas-te-gevuseta ikka
annaabi.ee 
