Eesti keele ajalugu
Kohanimed Andikevaerae
’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’,
Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka
Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega
juba varem alanud sulghäälikute nõrkade vastete kadumise tendents. Juba
eelmise aastatuhande lõpu poole olid δ ja γ kadunud teisest silbist kaugemal, nt
*antaδak > *antaak, *õhtaγo > õhtoo. Laadivaheldus tekkis ka vadja, soome ja
karjala keeles.
7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes
kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu. Ajalooliselt on aga
vokaalharmoonia olnud ka lõuna-läänemeresoome keeltes üldine ja isegi
ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi