Inimõigused ja nende piiramine õigusega
olema paratamatult vajalik. Pidi karistus piirduma üksnes ühiskonna kaitsmiseks
hädavajalikuga (ne peccatur). Beccaria sõnastas ka olulisemad põhimõtted: kedagi ei tohi
karistada teo eest, mis pole eelnevalt seaduses kirjapandud ja üldiselt teada antud
karistusväärse teona (nullum crimen sine lege). Ei tohiks olla kohta seaduse laiendaval
tõlgendamisel või analoogiaotsustusel. Ka ei tohtivat kriminaalseadustele anda tagasiulatuvat
jõudu [Ibid., lk 127].
Paul Johann Anslm von Feuerbach (1775-1833) oli seisukohal, et õigusemõistmises ei saa
lähtuda objektiivse loomuõiguse kehtivusest. Ta lähenes loomuõigusfilosoofiale järgmiselt:
1. Inimese kõlbelisest autonoomiast tuleneb loomulike ja võõrandamatute subjektiivsete
õiguste kehtivus.
2. Kogu objektiivse õiguste olemuslik ja paratamatu tunnus on positiivsus. Seega ei saa
loomuõigus normatiivse süsteemina ilma vastava seadusandliku sekkumiseta kehtida.