Sellest sadamlinnast liikus ta edasi Kermanisse, Ilkhani maa kaubalinna, sealt Balchi (Afgaani Turkestan) ja Kasgarisse (Tsagatai Khaaniriik). Reisides läbi Hotani ja Hsiliangi jõudis ta Pekingisse, kus valitses Kubla-khaan, kes rajas Hiinat aastani 1368 valitsenud Yuani dünastia. Marco Polo viibis Hiinas 17 aastat. Ta õppis ära mongoolia keele, vastutas mitmete diplomaatilise missioonide eest ja sooritas ulatuslikke reise Birmasse, Tonkingi ja Annamisse. Tagasitee merd ja maad mööda viis ta Khanbalikist läbi (Põhja-Hiina) Zaituni sadamasse (nüüd Chafu). Lühikest aega viibis ta Jaave saarel. Reisides Hormuzest läbi Calicuti (Malabari rannik) ja Somnati (Gudzerat, Cambay laht) jõudis Marco Polo maad mööda Trapezunti Mustal merel. Peaaegu veerand sajandit hiljem naases ta 1295. aastal Veneetsiasse. Genova-Veneetsia sõja käigus sattus Marco Polo Vanglasse. Ta kasutas seda aega (1298-99)
Hsiliangi. Sinna jõudmine võttis aega 4 aastat. Cathay imperaatoriks oli sel ajal khaan-Hubilai, kellega Marco isa ja onu varemgi olid kohtunud ning seetõttu temaga hästi läbi said. Marco isale ja onule anti Hiina õukonnas tähtsad kohad ning nad elasid 17 aastat Hiinas. Khaan-Hubilaile meeldis Marco väga ning seetõttu pani ta Marco vastutama mitmete diplomaatiliste missioonide eest. Marco õppis Hiinas olles ära mongoolia keele ning sooritas reise Birmasse, Tonkingi ja Annamisse. Marco maabus lühikeseks ajaks ka Jaava saarele. Kuna Marco sai kõigi oma kohustustega hästi hakkama, edutati teda ning ta oli seetõttu paar aastat ühe suure Hiina linna kuberner. Peale pikka teenistusaega otsustasid Marco, tema isa ja onu tagasi Veneetsiasse minna. Khaan-Hubilai andis neile rikkaliku tasu, kuid ei tahtnud, et nad lahkuksid. Sel ajal, kui arutati nende lahkumise üle, saabus Pekingisse Pärsia kuninga saadik, kes tuli edastama kuninga palvet
elanikele. Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst "tode". Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate. Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamisse (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga. Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine. Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks.
annaabi.ee 
