Raamat räägib üldiselt pedofiiliast, minategelase suhtest 12-aastase kasutütrega. Valisin selle teose, kuna olen seda korduvalt lugenud ja pean seda raamatut enda jaoks oluliseks. Raamatu keskseks tegelaseks on keskealine Humbert Humbert, kellel on lapsepõlvetrauma järgselt tekkinud pedofiilia. Noorena armastas ta tüdrukut, nimega Annabel, kes suri traagiliselt tüüfusesse. Ta tunnistas endale, et tema pedofiilia sai alguse Annabelist, see oli talle traumeeriv kogemus ja ta ei suutnud nooruspõlves enam mitte kedagi teist armastada. Talle meeldivad just nümfettid, 9-14 aastased tüdrukud. Kõik selles vanuses olevad lapsed ei ole nümfettid, ei ole tähtis välimus ega vulgaarsus, vaid salalik veetlus, nad paistavad eakaaslaste seast välja. Ta ütles, et selleks, et märgata nümfette peab olema kunstnikukalduvustega hull, melanhoolne ja meeleheitlik olend. Humbert aga taaskehastas Doloreses(Lolita) Annabeli
ometigi lugeja ümber oma sõrme. Ja ta teeb seda vägagi teadlikult ning oskuslikult. Nabokovi ning ,,Lolita" peategelast Humbert Humbertit ühendab üks kindel joon nende mõlema lapsepõlve on jäänud noorpõlve armastus, mis lõppes kurvalt. Lugedes ,,Lolitat" ning teades Nabokovi armulugu noorpõlve sõbranna Tamaraga on kuidagi väga tuntav seos Humbert Humberti esimese armastuse Annabel Leighiga. Viis, kuidas Nabokov kirjeldab Tamarat meenutab väga Humberti Humberti kirjeldusi Annabelist. Mingi kurb, nostalgiat täis igatsus, mida lugedes tahaks endagi süda kurbusest saapaäärde vajuda. Nabokovi Tamara jäi alati lapsepõlvearmastuseks, millekski, mida üks inimhing kogeb nii või teisiti. Inimestena me ju teame, et need lõõmavad tunded ühel hetkel mööduvad ning elu tuleb peale. Me kasvame nendest asjadest välja ja vaatame tagasi pigem mingi teatava õnnetundega, et taolisi kauneid hetki üldse kogeda võisime. Humbert Humberti saatus on küll hoopis
annaabi.ee 
