joogikõlblikkule veele, mida Aafrikas on paljudel raske saada. Kui ma peaksin olema näiteks Iraagi kodanik, siis peaksin pidevalt tundma surmahirmu, kas ma ikka elan selle sõja üle, kuid õnneks Eestis sellist asja ei ole. See on kindlasti üheks suurimaks põhjuseks, miks on hea olla just Eesti kodanik. Kui ma peaksin oma kodumaal tulevikus jääma töötuks, siis vähemalt pool aastat hoolitseks riik minu eest ning maksaks mulle tööturaha. See on suur luksus võrreldes anmus riikidega, näiteks USA ja Hiinaga. Kodutuks jäädes on olemas meil turvakodus ja varjupaigad, kus saaks ajutiselt elada ning sellist võimalust ei ole samuti paljudes riikides. Eestis ei ole erilisi usuliikumisi ja üldse usuga seoses rangeid reegleid. Terrorioht põhiliselt puudub, kuid seda ei saa lõplikult välistada Kõigil inimestel on vabad käes ja teevad mis tahes. Siin ei pea naised ööpäevaringselt kodus olema ega ennast katma mingitesse ebamugavatesse riietesse
. See on nn väravavahtide ja maitsekujundajate töö. Nad moodustavad kultuureliidi ja pärinevad üldreegline haritud kõrgemast keskklassist. Kofliktiteoreetikute viimaseks mureks on võimalus kasutada popkultuure kehtivale korrale vastuseisu vahendine. Autentne popkultuur peaks lähtuma inimeste argikogemustest, mitte aga olema teiste poolt peale surutud. Popkultuuri analüütikud eristavad sageli rikaste tarbitavat ja toetatavat kultuuri, eliitkultuuri ja seda, mida naudib anmus, massikultuuri. Eliitkultuuri nähakse puhtama ja väärtuslikumana ning massikultuuri lahjema ja vulgaarsemana. Massikultuuri on palju kritiseeritud. Väidetakse et massikultuur: 1)apelleerib kõige madalamale maitsele; 2)loob tegelikkusest väära arusaama ja tuhmistab mõtlemist; 3)korrumpeerib eliitkultuuri standardeid, pakkudes kiiret kuulsust ja vara neile, kes püüavad meeldida massidele; 4)ei olegi tegelikult kunst, kuna teda luuakse ainult kasusaamise eesmärgil. Massikultuuri