Claude Lorrain
veduute ehk väga täpseid maastikupilte, nagu näiteks "Genova sadam" (1634). Romantiline
valguse mäng taevas, merepinnal ning väga peenelt maalitud arhitektuuril on maalides
"Kleopatra randumine Tarsoses" (1642), "Seeba kuninganna asumine laevale" (1648),
"Odüsseus loovutab Chryseise tema isale" (1644).
Lorrain´i varasematele maastikele on iseloomulik küljelt langev valgus ja muudki
eksperimendid valgusega. Ta lõi idealiseeritud stseene meresadamatest, kus tavaliselt oli
ankrusolev laev ja selle lähedal loss või palee ("Sadam" 1639). Paljud maalid on raskepärastes
pruunides toonides. Pärast 1640. aastat muutus maalidel kujutatu vaiksemaks, rahulikumaks.
Valguski oli pehmem, soojem. Tööde koloriit oli kollakas, isegi kuldne (''Maastik Apolloni ja
Hermesega'', 1645). 1660-il jätkab tegemisi esimese perioodi vaimus, kui ta kasutab külmi,
hõbedasi värvitoone ja uuesti kasutab dramaatilist valgust. Maalid on selged. Sageli maalib ta
annaabi.ee 
