Absoluutsest ja relatiivsest
kindlaks ankrupõhjaks Jumala, selle kõigeväelise olendi, kes pidi olema kõige algus ja ots. Usus
Jumalasse peitus ja peitub ikka veel kõigutamatu kindlus paljudele inimestele elus ja surmas.
Aga varsti ilmus neid, kes ei rahuldunud, et nende hinge ja vaimu ankruplatsiks oleks kõigeväeline.
Neile ei olnud sellest küllalt. Nemad ihkasid veel kindlamat kui on jumal, see kõigeväeline. Nemad
ihkasid, et nende hinge ja vaimu ankruplats oleks neis enestes.
Nagu võiduhüüe kõlas lõpuks läbi maailma: ,,Mõtlen, seega olen." Mõte oli see, mis pidi olema kõige
inimliku aluspõhi ja mõttevõimuga hakati ehitama inimese olemise igavest koda. Ühes ehitustööga
kasvas inimese mõtte võimsus ja ulatus ja ka usk iseendasse.
Varsti ei ihatud ehitada ankrupõhja mitte ainult inimese hingele ja vaimule, vaid kogu maailmale.
Püüti leida igavesed ja paratamatud seadused kõigele, säras see taevas, lendas õhus
annaabi.ee 
