märkimisväärsetes kogustes parkaineid. Kirjutamisel on tekst esialgu hallika tooniga, alles mõne päeva jooksul muutub see sügavmustaks.. Raua enneaegse oksüdeerumise vältimiseks lisati tinti mitmesuguseid orgaanilisi ja anorgaanilisi happeid - granaatõunamahla, äädikhapet, sidrunimahla, uriini, sappi, väävelhapet ja soolhapet. Süsinik- ja raudgallustinte (4.-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid Aniliintindid: 19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid odavad, heade värvimisomadustega ning väga erinevates värvitoonides. Aniliintindid võeti laialdaselt kasutusele 20. sajandi alguses. Musta tindi saamiseks kasutati nigrosiini, naftoolsinakasmusta ja happelist musta. Aniliintindid ei ole veekindlad, nende vastupidavus erinevatele keemilistele ühenditele ja eriti valguse toimele on nõrk. Aluste mõjul kaotavad
väävelhapet ja soolhapet. Liimainetena kasutati kummiaraabikut ja liimvaiku. Värvaine sidumiseks alusmaterjali külge ei ole liimaine vajalik, seda lisati, et tõsta tindi tihedust ja takistada tindiosakeste sadenemist. Keskaegne raudgallustindi retsept: 1 osa kummiaraabikut 2 osa rauavitrioli 3 osa galluspähkleid 30 osa vett Süsinik- ja raudgallustinte (4.-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid Aniliintindid 19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid odavad, heade värvimisomadustega ning väga erinevates värvitoonides. Aniliinil pôhinevate sünteetiliste värvainete baasil on võimalik valmistada ka tinte. Aniliintindid võeti laialdaselt kasutusele 20. sajandi alguses. Musta tindi saamiseks kasutati nigrosiini, naftoolsinakasmusta ja happelist musta. Tint kujutabki endast vastava värvaine vesi- või alkoholilahust.
annaabi.ee 
