V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tulistamist
kuuldes toppisid nad kõrvad kinni, sulgesid aknaluugid, barrikadeerisid uksed, jättes
löömingu saatuse hooleks, tulgu siis valvesalgad appi või mitte. Järgmisel päeval kõneldi
Pariisis: «Täna öösel tungiti Etienne Barbette'i majja. Marssal de Cler-
400
mont sai nahatäie» jne. Sellepärast polnud üksnes kuninglikel residentsidel, nagu
Louvre'il, Justiitspaleel, Bastille'l, Tornikeste lossil, vaid ka lihtsalt läänihärrade
asukohtadel, nagu Petit-Bourboni, Sensi, Angoule-me'i lossil jne., laskeavad müürides ja
laskeluugid väravate kohal. Kirikuid kaitses nende pühadus. Siiski olid mõned neist ka
kindlustatud, Jumalaema kirik küll mitte. Saint-Germain-des-Pres' kloostrit ümbritses sakiline
müür nagu mõne paruni lossi ja ta suurtükkideks oli vaske rohkem raisatud kui ta
tornikelladeks. Seda kindlust võis veel 1610. aastal näha. Praegu on kirikki vaevalt säilinud.
Tuleme tagasi Jumalaema kiriku juurde. Kui esimesed korraldused tehtud (olgu öeldud