"angerjana" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

jumaldatud Esmeralda?» vastas Gringoire nii kirglikult, et ta ise oma häält kuuldes hämmastus. Mustlasneiu vaatas talle imestades otsa. «Ma ei tea, mis te tahate öelda.» «Kuidas!» vastas Gringoire ikka enam ja enam süttides ja mõeldes, et lõppude lõpuks on ju tegemist ainult Imede Õue «vooruslikkusega». «Kas ma pole sinu oma, mu armas sõbrake? Ja kas sina pole minu oma?» Ning puhtsüdamlikult pani ta käe ümber tütarlapse piha. Mustlastüdruk libises angerjana ta käest. Uhe hüppega oli ta kambri teises nurgas, ta kummardus alla, ajas enese uuesti sirgu, väike puss peos, enne veel kui Gringoire aimatagi oleks võinud, kust ta selle pussi võttis. Ta seisis seal erutatuna ja uhkena, huuled mossis, sõõrmed laiali, põsed punased kui paradiisiõunad, silmades välkuv tuluke. Samal ajal tuli valge kitseke tema ette, pöörates Gringoire'i poole oma ilusad kullatud teravad sarved. Kõik see sündis ainsa hetke jooksul.