Võrtsjärv
Hapnikuvaesust talub angerjas
muidu
üsna hästi, aga ühel hetkel jääb veekiht liiga õhukeseks ja siis saab hapnik seal kiiresti
otsa.
On väga raske hinnata, kui suur osa angerjatest põhjani külmuval alal talvitudes hukkub.
Ainsa pidepunkti leiab selles osas kümne aasta tagusest ajast, mil Võrtsjärve jää- ja
veeolud
olid peaaegu samasugused kui 2006nda aasta suvel. Limnoloogiakeskuse teadlaste
hinnangul
hulpis tol kevadel Võrtsjärves ligi 20 tonni angerjalaipu, mis oli kolm tonni rohkem, kui
oli
kogu tunamullune ametlik angerjasaak. Sellised seigad pole kaluritele meeltmööda.
Kuigi suurim oht ähvardab praegu just angerjaid, pole teised kalaliigid kaugeltki
kaitstud. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb ahtakeses veevahes niigi defitsiitset
hapnikku.
Kui angerjate hukk mõjutab peamiselt kalurite käekäiku, siis mõne teise liigi suur
suremus
võib ökosüsteemis isegi laiemat mõju avaldada.
Foto 5. Angerja asustamine. J. Kaljuvee foto
annaabi.ee 
