Tode romaanis võtnud isiku, kellele ta ,,kirjutab". Seega on see igati hea võte romaani kirjutamiseks, seda eriti oma eripära poolest. Interneti foorumite ja jutukate andmetel on kiriromaanid ka väga paeluvad ja müüvad hästi. Hodanjonok kirjutab oma retsensioonis, et ,,Piiririik" oleks justkui poolik, nagu miski oleks puudu. Isiklikult arvan sama. Esiteks annab sellise tunde see, et kirju ei saadetagi välja, selle tulemusena tekib tunne, et peategelase suurt armastust Angelot ei olegi olemas. See omakorda aga tekitab mõtteid, et pole olemas ei Franzi, inimest kellel on peategelasega suhe, ega ka mitte mingeid reise Hollandisse ja mujale, mida ta suure õhinaga kirjeldab. Mõnes mõttes on see müstilisus, mis lugeja peas tekib huvitav, kuid see võiks olla tasakaalustatud. Praeguses romaanis on seda arusaamatust ja poolikust natuke liiga palju. Retsensiooni link: http://www.tfg.tartu.ee/virtuaalkass/arvvoistlus/too06.htm
- seejärel mõtles endale pöörase ja ebatavalise riietuse selga, millega käiks ringi vaid õhtuti, läheks ooperisse, lahkuks vaatuse keskel ja otsiks üles oma narkomaanist AIDSiga kallima - veel mõtles ta välja praktilise riietuse juhuks, kui ta koos Franziga elaks 16. - mt ja Angelo kõnede lõppedes ütles viimane alati prantsuse keeles, et ma suudlen sind, juhul kui D-d läheduses polnud, mis tundus minategelasele kui päris suudlus, mt polnud armukade, võib-olla ei armastanudki Angelot, vaid tahtis temaga rääkida, mida tehes ta kaugenes inimeste maailmast - mt jumaldas Angelo juures tema eimiskit, sest ta oli väsinud kõigist neist, kes midagi on 17. - mt käis muuseumis, tal oli priipääse - pani selga Franzu kingitud siidisärgi ja mõtles, kas võtta ka kätte tema kingitud portfell, siiski seda ei teinud, võttis mustad dokumendikaaned, et asjalikum välja näha, Franzul oli hea maitse
annaabi.ee 
