V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See kratsib kurku. Jumala eest, ennem kuristan
kurku korvi-vitstega!»
Rahvahulk plaksutas naeru lagistades. Nähes, et lärm ümber suureneb, hüüdis skolaar:
«Kui tore müra ja kära! Populi debacchantis populosa debacchatio!» 1 Siis hakkas ta
laulma kanooniku häälega, kes õhtuteenistust peab, silmad üles tõstetud nagu ekstaasis:
«Quae cantlca! quae organa! quae can-tilenae! quae melodiae hic sine fine decantantur!
sõnani melliflua hymnorum organa, suavissima angelorum me-lodia, cantica canticorum
mira. . J2» Ta peatus ja lisas:
«Kuradi mamsel, too midagi suhu pista!»
Pilguks tekkis peaaegu täielik vaikus, mille kestel
1 Märatseva rahva määratu prassing (lad. k.).
2 Millised laulud! Millised pasunad! Millised viisid! Milliseid lõpmatuid meloodiaid
siin lauldakse! Helisevad kiidulaulude magusad helid, inglite mahedaimad viisid, imeline
ülemlaul (lad. k.).
392
omapuhku kuuldavale tuli mustlaste hertsogi kriiskav hääl, kes oma alamaile õpetas:
annaabi.ee 
