ja konstruktoriks Sven Schulz), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma "Christiani & Nielsen", kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega. 5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine. 13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet) 1918.a. novembri lõpul leiti angaaridest sakslaste poolt maha jäetud vesilennuki Friedrichshafen FF 41 A lennukõlbmatu vrakk. Allesjäänud lennukist ja teistest osadest sai hiljem peale kapitaalremonti Eesti õhujõudude lennuk nr. 1 9
ja konstruktoriks Sven Schulz), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma "Christiani & Nielsen", kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega. 5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine. 13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet) 1918.a. novembri lõpul leiti angaaridest sakslaste poolt maha jäetud vesilennuki Friedrichshafen FF 41 A lennukõlbmatu vrakk. Allesjäänud lennukist ja teistest osadest sai hiljem peale kapitaalremonti Eesti õhujõudude lennuk nr. 1 9
annaabi.ee 
