Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi: 1) vanem, keskeltläbi ka pikem jutustav puändita nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 2) uuem, reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der Witz; saksa die Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud isikute kohta). Inglis- ja venekeelses terminoloogias neid kihte kuigi selgelt ei eristata. Puänt (ingl. punch-line) on "naerukoht" anekdoodi lõpul. Anekdoodi headust hinnataksegi õieti naeruplahvatuse tugevuse järgi, mille ta suudab esile kutsuda. Naljandil ja anekdoodil on seega põhimõtteline vahe: naljand põhineb sündmustiku kaasanautimisel ja sama juttu kestab kuulata ka korduvalt
annaabi.ee 
