ise majandas, pöördudes niiviisi peale pikki ja raskeid aastaid tagasi oma vanemate tegevusala juurde. Just nimelt sel epohhil hakkasid minus formeeruma esimesed ideaalid. Veetsin palju aega värskes õhus. Tee minu koolini oli väga pikk. Kasvasin füüsiliselt väga tugevate poisikeste keskkonnas ja minu nende seas veedetud aeg ei kutsunud emas kordagi esile muret. Kõige vähem äratas minus vaimustust selline võimalus, et võiksin muutuda kasvuhoonetaimeks. Loomulikult andusin ma tol ajal kõige vähem mõtlemisele sellest, milline amet elus valida. Kuid mingil juhul ei olnud mu poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu oraatoritalent neis suuremates või väiksemates sügavamõttelistes diskussioonides, mida ma pidasin oma eakaaslastega. Ma hakkasin väikeseks juhiks. Õppimine koolis polnud minu jaoks raske, kuid minu kasvatamine ei olnud siiski kerge asi. Muudest õpingutest vabal ajal õppisin ma Lambachi
Oli väärt andestust. See kuidas lasid mul oodata ja kiruda, nutta sisimas ja siiski naeratada teistele, ka talle. Kõik on ju korras. Alati on olnud, kuid mitte mulle. Istudes ta kõrval ja olles õnnelik, tema pärast ja tema jaoks, et tema saaks päriselt olla õnnelik, kuid iial enam öelda talle sõna armastus, sest ütlemisel ja ütlemisel on vahe. Nagu ka olemisel ja õnnelik olemisel. Tean, et lõpuks jään ikkagi sinna, mis ka ei juhtuks ja mida ka ei mõtleks. Igaveseks, sest, et andusin alguses. Ja tagasiteed pole Miski pole tõelisem kui need võimsad vapustused, mida teineteises tekitavad kaks hinge pilkude sädet vahetades. Ma igatsen sind nagu kõrb vihma, nagu paks laps kommi, nagu kohv piima, nagu tee suhkrut, nagu käekott sangasid, nagu friikartulid kastet, nagu naised pikki juukseid, nagu lill mulda, nagu taevas päikest, nagu talv lund, nagu suusad keppe, nagu kelk nööri, nagu rott saba, nagu telefon akut, nagu uks linki, nagu
annaabi.ee 
