2 KÜSIMUST, MILLE ÜLE SOOVIKSIN ARUTLEDA: 1. Kust maalt tõmmatakse piir täiskasvanute ja noorte vahel? Millal tuleks üle minna pedagoogiliselt õpetamisviisilt andragoogikale? 2. Mis on suurim erinevus andragoogika, kui omaette distsipliini, ja pedagoogika haru, mis tegeleb täiskasvanute õpetamisega? Miks on selle ümber nii suured vaidlused? MULLE TEKITAS ÜLLATUST... ...et andragoogika kasvatusteadusena ulatub juba Piibli aegadeni. ...et andragoogikat võetakse ka nagu kunsti, sest see on oskuste kogum, mida on võimalik arendada harjutamise teel.
stiile, samuti peab pakkuma koolitust erineval ajal ja kohas. Üks täiskasvanuhatiduse teooriatest pärineb M.S. Knowles´lt, kes tugineb oma töödes paljudele erinavate teadusharude teoreetikutele ja praktikute poolt aastatel 1960-1980 läbi viidud uurimustele. Kogutud andmed võimaldasid tal formuleerida andragoogika eeldused, printsiibid ja strateegiad. Oma töö esimesel perioodil vastandas Knowles andragoogikat ja pedagoogikat, aga lõpuks jõudis ta tõdemuseni, et andragoogika võtteid saab kasutada laste õpetamisel nii nagu mõnikord on vaja õpetada täiskasvanuid pedagoogika reeglite järgi. Otsustavaks pole mitte õppija vanus ja sotsiaalne staatus vaid eesmärgid, mis õppija ja õpetaja on endale püstitanud, õpetatav valdkond, keskkond, kus õpetamine toimub, õpetaja/õppejõu kvalifikatsioon jm kriteeriumid. 3. PEDAGOOGILISE JA ANDRAGOOGILISE MUDELI VÕRDLUS 4
annaabi.ee 
