nende aktiivsust tööjõuturul. Ma arvan, et tööpuuduse tõttu toimubki Eestis nii suur noorte väljaränne, mis näitab, et töötutel ei ole nii lihtne heaoluühiskonnas toime tulla, teiseks peaks riik avaliku sektori koondamiste asemel leidma võimalusi töökohtade loomiseks ja inimeste rakendamiseks. Üleüldiselt peaks eestlane olema Eestis elamisega rahul. Mina arvan, et Eesti heaoluriigil on pakkuda palju võimalusi ennast algusest taas ülesehitada, andnund ka võimaluse peret luua ja võimaldanud kõigil kooliteed alustada. Tasuta gümnaasiumis õppimine on noortele võimalus ennast tulevaseks eluks ettevalmistada, need, kes seda tasuta abi tõsiselt ei võta, nendel ongi tulevikus raskem tööotsingutel. Suureks plussiks on minu silmis ka stipendiumid. Riik on teinud kõik, et noortele anda võimalus oma tulevikku panustada, mistõttu pean mina Eestit heaoluühiskonnaks ning on tore olla noor, kellele Eesti riigil on nii palju pakkuda.
Meie peres on lastel kõigil ühesugused väärtushinnangud ja kombed aga läbi erinevate sõpruskondade on aga väga erinevad taustad.Väga tähtsaks pean ka sõpruskonda kellega läbi käijakse sest see avaldab suurt mõju lapsele.Kambavaimus tehakse ka seda mida õigeks ei peeta. Saates oli juttu ka lastekodu kasvandikuga kellel nüüdseks oma pere.Tal pole olnud vanemlikku eeskujuja ometi on tal nüüd tubli pereisa. Ta teab mis elu on lastekodus ja seeläbi on andnund kodu ka võõrastele lastele,et neil oleks soojust ja armastust millest ta ise võibolla lastekodus ilma jäi.Ja oma uues peres ta tahab teha kõik selleks et pere oleks õnnelik.Ta töötab raskesti kasvatatavate laste kasvatamisega.Ja arvab,et musta tsenaariumi pole olemas,et kui tuleb raskesti kasvatav laps siis alati on lootust ümberkasvatamisele. Ja ta tunnistab, et on olukordi olnud kus ei tea mida teha. Kellel seda poleks siis olnud. Arutati ka selle üle, et kas
annaabi.ee 
