" Ise ajas ta käed laiali ja kraapis heinu kokku, et käputäit läbi augu hobustele redelisse visata. Ja Indrek, kes istus alles põhul, kus ta maganud, pani esimest korda õieti tähele, kui kange on isa selg küürutades ja kui könksus tema haarakile aetud sõrmed. Eriti torkasid just need viimased talle silma. Kui isa redelile lähenes, et alla minna, astus Indrek talle lakaotsale vastu ja sirutas käe teretamiseks. ,,Õige jah," ütles isa, ,,me pole veel kätt andki, kange töötegemisega unustad selle asja." Ka teretades pani Indrek isa könksus sõrmi tähele ja, kui ta mööda redelit alla läks, lausus ta endamisi, nagu oleks ta leidnud mingisuguse uue elutõe: ,,Könksus mis könksus, selles pole kahtlust." Aga see polnud ainuke elutõde, millega Indrek kodu kokku puutus. Emal paistis teretamisel silmis niipalju rõõmu, aga ometi pööras ta pilgu pelglikult kõrvale, nagu häbeneks ta seda
annaabi.ee 
