NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Pärnu teatris) tõusis esile tugevate näitlejatöödega, eeskätt Tiia Kriisa nüansirikka
osatäitmisega Blanche’i rollis; tugevas psühholoogilis-realistlikus kanvaas aimus
juba ka metafoorsema teatrilaadi märke. Raidi oskust näitlejatega süvitsi töötada
illustreerisid edaspidi mõjusalt nii Einari Koppeli uus lavakvaliteet eesti talupoja
intrigeerivas kolmik-rollis (Rein Saluri „Külalised”, 1974 Draamateatris) kui ka
Hilja Varemi ootamatuid andevarusid avanud nimitegelane Peet Vallaku novelli
dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris);
viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on
võrreldud tingliku ja suurejoonelise elumudeliga (Neimar 2007: 124).
Metafooriteatri laadis sündisid veel Jānis Rainise „Puhu, tuul!” (1972 Pärnu
teatris), Jean Cocteau’ „Hoolimatu armuke” (1976 Noorsooteatris) Silvia Laidla