Pulmad peiukodus
Kimbu sisu olenes sellest,
kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt.
Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti
(mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul.
Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm.
Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu
avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk,
andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult,
lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli
toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu
saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks
veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti
pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema.
annaabi.ee 
